sistertslaste kloostrite arhitektuuris on valgusel ja varjul väga oluline roll. Üldjuhul oli tsistertslaste arhitektuur taandatud lihtsusele ja kasinusele, et miski ei häiriks munga süüvimist jumalasõnast ajendatud mõtisklustesse ega tema palveid. Mistahes pühakute kujud ja maalid ning värvilised vitraažid olid keelatud, vajadusel võis kasutada vaid ühe värvi eri toone. Maisesse maailma kuuluvate silmaga nähtavate asjade puhul püüti korraldada nii, et need tõmbaksid endale võimalikult vähe tähelepanu ega eksitaks munga mõtteid igavikuliste asjade juurest maiste juurde – nii oli tal vaimus võimalik keskenduda nähtamatule. Lihtsad vormid ja tasakaalus proportsioonid toovad esile Jumala täiusliku maailma olemuse ja see tõmbab munga mõtted endale. Seetõttu on tähtis roll munka ümbritsevatel objektidel, mis lasevad tal näha sellist valgust, mis on otsekui loomisaegne valgus – Johannese evangeeliumi alguses kirjeldatud valgus. Valguse ja varjude mäng annab põhjust nentida, et siinne kunst oma lihtsuses toob esile Jumala inimeseks saamise müsteeriumi ilu: ei kirikus ega muudes ehitistes pole see valgus kunagi liiga ere ega silmipimestav, vaid seda on alati parasjagu – selles on oma osa arhitektuuril. Varjude kaasamisega rõhutatakse veelgi enam valguse igavest olemust ja igavese valguse tulemist meie, inimeste, ellu. Valguse mäng ruumis sümboliseerib Jumala kohalolu. Siin on Jumal saanud lihaks – see tähendab, et igavene valgus on end meile nähtavaks teinud. Nii tuleb tsistertslaste kirikuis esile maise maailma ilu. Need kirikud ei ole mõõdutundetult suured; nende nelinurksesse põhiplaani sobituvad ühtviisi hästi nii taevast elu sümboliseerivad võlvid kui ka inimesele harilikku keskkonda pakkuv ruum, mis sümboliseerib maist maailma.
