adise kloostri arhitektuuri erakordsus saab selgeks siis, kui võrrelda seda ordu traditsiooniliste ehitistega. Tsistertslaste puhul ei saa mingil juhul rääkida kloostri tüüpprojektist. Küll aga kujunes välja planeeringu arvukaid erijooni, mis on ainuomased üksnes vaadeldavale ordule. Siin kirjeldame tsistertslaste kloostri ruumiprogrammi selle algusaegadel – kuni 13. saj. keskpaigani. Hilisemad arengud tõid kloostriellu mitmeid muutusi, mis paratamatult kajastusid ka arhitektuuris.
rdureeglid ja peakapiitli otsused sisaldavad vähe nõudeid kloostri ehitistele – ainsaks erandiks on 1157. aastast pärinev keeld püstitada kivist kellatorne. Keelustati ka maalingud, skulptuurid ja värvilised aknad, misläbi interjöörid jäid äärmiselt lihtsaks. Kloostriarhitektuuri mõjustas ennekõike reeglistikus fikseeritud päevakord, laiemalt aga kogu modus vivendi. See kujundas ka kõige sobilikumad lahendused kloostri optimaalseks toimimiseks.
Arusaadavalt oli planeeringu eeskujuks benediktiinide klooster. Siingi hõlmas kirik enamasti põhjatiiva – vahel harva paiknes see looduslike olude tõttu lõunas. Kirikuga külgnesid ümber ruutja sisehoovi paiknevad klausuuriruumid. Neid ühendas sisehoovi raamiv neljast tiivast koosnev ristikäik.
loostri keskmeks oli kirik, mida tsistertslased nimetasid enamasti oratooriumiks (oratorium). Erinevalt enamikust mungaordudest oli tsistertslaste kirik välisilmale suletud. See aga pole ainus erijoon. Ordu algussajanditel oli oluline koht ilmikvendadel – konversidel – ning ka kirik oli jaotatud kahe grupi vahel. Munkade jaoks oli kiriku idaosa. Siin olid kesklöövi paigutatud U-kujuliselt istmed, mis moodustasid nn munkade koori – see võis ulatuda ka transepti ehk ristlöövi. Kiriku idaosa hõlmavas altariruumis (sanctuarium) ehk presbüteeriumis (presbyterium) paiknes peaaltar. Siin oli tavaliselt ka kolm istet tselebrantidele – sageli oli selleks avar nišš ruumi lõunaküljel.
Tsistertslaste kirikute ruumijaotust kujundas oluliselt klausel, et preestripühitsusega mungal pidi olema võimalus iga päev pühitseda missat. Selleks vajati arvukaid kõrvalaltareid. Kõige traditsioonilisema lahendusena ehitati selleks transepti idaküljele kabelid. Ühte transeptihaara mahtus kaks või kolm kabelit ja nii sai rajada neli või kuus kõrvalaltarit. Sellist ruumilahendust on sageli nimetatud Bernhardi skeemiks. Preestermunkade arvu kasv tõi kaasa ka vajaduse rohkemate kõrvalaltarite järele.
Konverside jaoks oli eraldatud kiriku läänepoolne osa. Sarnaselt munkade-tsooniga paiknesid siingi pingid U-kujuliselt, moodustades nn konverside koori. Siinne altar oli pühitsetud Pühale Ristile. Nii munkade kui ka konverside tsooni tagaosas olid eraldi pingid haigetele vendadele. Kiriku lõunaküljel olid eraldi sissekäigud ehk portaalid munkadele ja konversidele. Lisaks olid ukseavad transepti ahaskülgedel. Lõunas oli dormitooriumi ehk magamisruumi suunduv nn öötrepp, mis lühendas munga teed öisele ja varahommikusele palvusele (vigilia ja laudes).
Transepti põhjaküljel oli aga nn surnutevärav, kust lahkunud kloostriliikmete kehad viidi pärast lühikest teenistust surnuaiale. See portaal oli kirikus ainus element, mis oli nii munkade kui ka konverside jaoks ühine.
Vaade tsistertslaste kloostrikirikule
lausuuris oli olulisim idatiib. Vahetult kirikuga külgnes käärkamber. Järgnes klausuuri üks kõige pidulikumalt kujundatud ruume – kapiitlisaal –, kus mungakonvendi istmed paiknesid enamasti piki seinaääri. Tavaliselt avanes kapiitlisaalist ristikäiku lisaks portaalile veel kaks pidulikult kujundatud aknalaadset (klaasimata) ava – nii oli ka ristikäigus viibijatel võimalus osa saada kapiitlisaalis toimuvast. Idatiiva lõunapoolse osa ruumilahendus varieerus kloostriti. Siin võis olla vestlusruum ehk parlatoorium, kus prior jagas töökäske, või munkade ja/või noviitside suurem tööruum.
Idatiiva teise korruse hõlmas ühine magamissaal ehk dormitoorium, kuhu viis trepp ristikäigust. Nagu juba öeldud, võimaldas nn öötrepp otse dormitooriumist kirikusse pääseda.
Idatiivas kiriku läheduses asus veel ristikäiku avanev väike ruumike või lihtsalt seinanišš. Siin oli nn iseteeninduslik raamatukogu, kuna põhja-ristikäik oli meie mõistes lugemissaal. Seetõttu oli ristikäigu põhjaharu võrreldes teistega sageli laiem ning seal olid ka pingid. Samas toimus veel üks oluline rituaal: kaks parajasti köögitoimkonnas olevat munka pesid siin laupäeviti kaasmunkade jalgu. Tegevust saatva laulu algussõnade Mandatum novum (uus käsk) järgi sai põhjaristikäik ka lisanime mandatum.
Klausuuri kagunurgal, enamasti sellega külgnevas lõunatiivas oli nn soojaruum (calefactorium), mis lõunapoolses kliimas oli kloostri ainus köetav ruum. Seal määriti kingi, kuivatati riideid ning talveajal soojendati tinti. Samas lõigati regulaarselt juukseid ja habet ning lasti aadrit.
Lõunatiivas oli olulisim söögisaal ehk refektoorium. Erinevalt varasemast kloostritraditsioonist paiknes see tiivaga risti: nii ei sõltunud söögisaali mõõtmed ristikäigu pikkusest (või vastupidi), samuti oli ruum nii paremini valgustatud. Refektooriumiga samal joonel paiknes ristikäigu hoovipoolsel küljel asuv, sageli hulknurkse põhiplaaniga kaevumajake. Siin pesid protsessioonis refektooriumisse suunduvad mungad käsi.
Klausuuri läänetiib oli konverside päralt. Nii nagu munkade söögisaal, asus ka ilmikvendade refektoorium allkorrusel, kus paiknes sageli ka nende suurem tööruum. Ülakorruse hõlmas magamissaal. Sageli asus selles tiivas veel lääne-ristikäiguga paralleelne koridor, nn konverside käik, mille kaudu suundusid ilmikvennad kirikusse. Sellise lahenduse korral jäi kogu ristikäik üksnes munkade tarbeks.
