Ordu asutamine
sistertslaste ordu asutaja, St Robert Champagne’st, sündis aadliperes 1028. aastal. Ta elas oma nooruses Montier la Celle’i kloostris Troyes’ lähedal, kus temast sai viimaks prior ehk kloostri ülema – abti asetäitja. Olles mungana aastate jooksul uurinud ideaalkloostri reegleid, eraldus ta grupi eremiitidega Coltani metsadesse, kellega asutas 1075. aastal kloostri Molesme’is. Mõne aasta jooksul liitus kloostriga nii palju noviitse, et alustanud eremiidid jäid vähemusse. Abt Robert otsis elu üksinduses ja vaesuses, et omada õigust teenida Jumalat. Algasid lõppematud diskussioonid kloostrielu õigete vormide üle. Lõpuks sai vanadel eremiitidel villand, nad lahkusid 1098. aastal Molesme’ist koos abt Robert’iga, et asutada uus klooster kaugel Saȏne’i orus, paigas, mida kutsuti Citeaux’ks (ladina keeles Cistercium). Peatselt sai Citeaux tütarkloostrid: 1113 La Fertè, 1114 Pontigny; 1115 Clairvaux ja 1118-19 veel viis tütarkloostrit. Uus ordu oli sündinud.
Bernard Clairvaux’st (1090–1153)
astal 1113 liitus tsistertslastega munk Bernard, kes asutas 1115. aastal, 25-aastasena, kloostri Clairvaux’sse (Claire Vallée – valguse org). Pärast kloostri käivitamist tegutses Bernard lisaks abtitööle ka mõjusa kirjutajana ning poliitilise elu mõjutajana, olles veenev kõneleja. Clairvaux’ Bernard’i mõju tsistertslaste spirituaalsusele ja nende kloostrite levikule on olnud hiigelsuur.
Kui Bernard 1153. aastal suri, oli Euroopas 343 tsistertslaste kloostrit, keskaja lõpuks oli mungakloostreid juba 750, lisaks nunnakloostrid.
Katkendeid tema kõnedest ja kirjadest on võimalik kuulata II korrusel asuvas kapiitlisaalis.
Ora et labora (Palveta ja tööta)
sistertslaste ordu on range kloostriordu, kus mees peab rangelt kinni pidama mungareeglitest, kuid samas on tsistertslased tolerantsed, mis on sel ordul võimaldanud tänaseni eksisteerida. Niisama tähtis kui palve, oli igapäevase füüsilise töö tegemine munkade endi poolt. Nii osalesid nad ise kloostrite ehitustöödel ja aiatöödel, kõigis neis tegevustes, mis võimaldasid kirikus kaheksa korda päevas toimunud missadele jõudmist. Mõtisklevat palveelu tõlgendab Bernard kui ehitist, mis on rajatud armastusele. Tsistertslaste suhe Jumala ema Maarjaga viib meid Clairvaux’ Bernard’i religioossete kogemusteni, tema Maarja-nägemusteni. Kõik tsistertslaste kirikud on pühendatud Maarjale. „Olla üksildane, aga mitte kunagi üksi“ on tsistertslaste üks paradokse, millele nad vastust otsisid.
