Raamatud, raamatukogud, kirjutamine

uni 15. sajandi II pooleni oli käsikirjade kopeerimine ainus viis levitada kirjasõna. Siin oli kloostrite kanda suur roll. Nemad andsid suuna, millised tekstid kristlaskonna hulgas levisid. Suurtes kloostrites tehti kirjutustööd kirjutussaalis ehk scriptoriumis, kus hulk munki (või nunnakloostrites nunni) kopeeris ja uuris tekste raamatukoguhoidja ja kloostri juhataja juhtnööride järgi. Kloostrite kirjutajad ei olnud vaid selles ametis, neil oli reeglina ka teisi ülesandeid, nagu näiteks õpetamine, ravitsemine ja missadel osalemine. Väiksemates kloostrites võis see toimuda mõnes soojemas ruumis, et tint ei külmuks. Kui ilm lubas, võis kirjutamistöö toimuda ka ristikäigus või hoovis, sest väljas oli päevasel ajal palju valgem, mõnikord ka soojem, samas võis väiksemgi tuulehoog segada töö tegemist.

Kirjutajate tööruumid olid üldiselt vaesed. Kuumus või külm, hämar valgus mõjutasid igapäevatööd

uba benediktiinikloostri rajaja püha Benedictus ütles, et kloostrites tuleb käsikirju kopeerida, koguda ja uurida. Võib liialdamata öelda, et kloostrid ja kirikud kandsid aastasadu antiigi teadmisi ning arendasid neid saavutusi edasi. Kloostrites peeti kirjutamist hingeharjutuseks, mis aitas mõtisklustes ning tõstis mõtted kõrgemale maapealsest. Teisalt edendas kloostrite vaimne töö ja jumalateenimine jõudsalt kirjakultuuri. Ega asjata ei öeldud keskajal, et klooster ilma raamatukoguta oleks kui kindlus ilma relvalaota. (Claustrum sine armario quasi castrum sine armamentario.) Kirjakunsti kasutati innukalt ka oma kasu kaitsmisel ja tekitamisel. Näiteks kaitsesid kloostrid oma maaomandiõigusi aadlihärrade vastu, esitades omandiõigusi kinnitavaid dokumente – või võltsisid neid. Erinevaid pühakulugusid ja mõtteteri ajalookirjutusest kasutati sageli samal viisil. Teadmine oli võim. Oskus lugeda vanu tekste ja luua uusi andis kätte võtmed kaasaja valitsemisele. Teisalt oli kirjasõnal enamjaolt kirjaoskamatus ühiskonnas kuni hiliskeskajani välja maagiline kõla ja võim.

una keskaja jooksul kogunes enim käsikirju kloostrite juurde, tekkisid seal ka esimesed raamatukogud. Varakeskaegsed ja keskaegsed kloostriraamatukogud ei olnud ometi liiga suured, sisaldades sageli vaid kümneid käsikirjalisi raamatuid. Ettekujutuseks – Euroopa kõige suuremad kloostriraamatukogud olid Saksamaal Lorschis 590 käsikirjaga ning Itaalias Bobbios pea 700 käsikirjalise raamatuga. Sellega on seletatav püha Benedictuse kloostrireegel munkadele, kus aastas tuleb lugeda ainult üks raamat.

Idatiivas kiriku läheduses asus ristikäiku avanev seinanišš, kus paiknes nn iseteeninduslik raamatukogu, kuna põhja-ristikäik oli meie mõistes lugemissaal. Seetõttu oli ristikäigu põhjaharu võrreldes teistega sageli laiem ning seal olid ka pingid.

sistertslased taunisid tühja loba ning hindasid vaikust. Suures osas kloostrist ei olnud rääkimine ette nähtud. Kõik vajalikud vestlused tuli ära pidada parlatooriumis, mis oligi rääkimise ruumiks – selle nimi nagu ka sõna parlament tuleneb ladinakeelsest sõnast parlare „rääkima“. Vahel on sellist ruumi nimetatud ka auditooriumiks (ld audire – kuulama), sest seal kuulas prior ka munkade ettekandeid oma tööülesannete täitmise kohta. Vaikusekohustusest lähtudes arenes tsistertslastel välja omalaadne käemärkide süsteem üksteisele lihtsamate sõnumite edastamiseks vaikuses.