1715
orra on Padiset väisanud isegi Peeter Suur. Juhtus see ilmselt 1715. aasta 22. juulil, kui too kuulus Vene valitseja oli Haapsalust, kus ta umbes päevakese veetnud, maanteed pidi teel Rogerwieki, see tähendab praegusesse Paldiskisse, seega siis sinna, kuhu ta kavandas oma uut sõjasadamat. Nõnda olevatki tol päeval kihutanud kõigepealt mõisa sisse kiirkäskjalg, kaasas teade, et lähenemas on majesteedi tõld ja olgu tema jaoks kiekähku ka lõunalaud kaetud. Reinhold von Ramm, Padise sellane omanik, laskiski välja tuua kõik parima, mis tal üldse oli, andes oma teenijate korralduse katta söögilaud kõige uhkemasse ruumi, mis neil terves majas, seega siis nõndanimetatud esivanemate saali. Kui nüüd valitseja, pikast teelolekust roiutatud ja ka muidu üsna morn, kohale jõudis ja esimese hooga mitte sellesse esivanemate saali, vaid hoopis ühte teise ruumi sattus, vihastas ta seal ühte katmata lauda nähes sedavõrd, et virutas Rammile, kes vist alles nüüd talle vastu jõudis, pika jalutuskepiga, mis tal parajasti käes, paar sirakat üle turja. Õnneks avanesid siiski kohe ka esivanemate saali tiibuksed ning nähtavale ilmus rikkalikult kaetud lõunalaud, hulk küünlaidki ümberringi juba süüdatud. „Oh sa poiss!“ tundis Peetergi end nüüd veidi ülekohtusena. „Palu nüüd, vennas, mida vaid tahad,“ pöördus ta Rammi poole. Viimane tabas tooni ja ei hakanud valitsejalt muud üldse palumagi, kui vaid sedasama jalutuskeppi, millega tsaar teda just äsja nuhtles. Too saksapärane spazierstock, valmistatud rotangpalmist ja eebenipuust pidemega, pakitud oma parema säilivuse huvides edaspidi ikka siidplüüsist vutlarisse, leidiski terve 18. ja 19. sajandi Padisel näitamist kui kõige haruldasem keiserlik reliikvia ja läks Rammide jaoks kaotsi alles 1945. aasta jaanuaris, kui neil tuli Poznani alt pealetungivate Nõukogude vägede eest suure teedelagunemise aegu põgeneda.
