us mõisamaja, mis pärast 1766. aasta suurt tulekahjut ehitati, kerkis vanast kloostrihoonest umbes 60 meetrit ida poole, kunagise vallikraavi äärde. Arvestades kuivõrd jõuka mõisaga oli tegemist, on omajagu imestatav, kui väiksena see ehitati: ühtpidi 38, teistpidi 15 meetrit pikk, ainult üks korrus. „Nii mööbel kui kõik majpidamisriistad olid seal vanad ja ülimalt lihtsad. Samavõrd lihtsalt kulges ka sealne elu: kaks korda nädalas söödi nagu maal igal pool mujalgi tavaliselt putru, liha oli laual harva, küll leidus aga kala,“ on näiteks keegi sinna 1846. aastal koduõpetajaks palgatu kirjutanud. Oma teise korruse sai Padise mõisahoone alles 1850. aastail. Selle eest on ikka ja aina kiidetud sealset ulatuslikku iluaeda – osa sellest on jäänud isegi teisele poole praegust Keila-Haapsalu teed, olles juba 18. sajandi teisel poolelgi kujundatud seal nii tiheda teedevõrgu, rohkete tiikide, paviljonide ja ka mitmel viisil sümmeetrilistesse kujunditesse seatud lilleklumpide, hekkide ning ilupuudega.
