Padise mõis ja tema naabrid

a mere ääres, Padiselt paarkümmend kilomeetrit loode poola jääv Vihterpalu oli üks neid valdusi, mille kuningas Gustav II Adolf 1622. aastal Riia linnapeale Thomas Rammile kinkis. Eeskätt oli tegemist metsamõisaga, sest talupoegade arvult jäädi Padisele tublisti alla – kui näiteks 1732. aastal arvestati seal 1385 pärisorise hingega, siis Vihterpalus oli neid ainult 535. Pikka aega olid mõlemal mõisal ühised omanikud ning alles 1788. aastaks tehti Vihterpalust päris omaette valdus, määrates selle omanikuks Carl Gustav von Rammi. Praegune kena kahekorruseline hilisklassitsitlikus stiilis härrastemaja kerkis sinna aga 1830. aasta paiku, kui mõis seisis Carl Gustavi tütre Elisabethiga abiellunud Gustav von Knorringu nimel. Peamine, mis sealsele mõisasüdamele ilmet andis, oli kõrgete kallastega Vihterpalu jõgi – kui härrastemaja ise koos selle juurde kuulunud ulatuslike lilleklumpide ja jalutusteedega jäi jõe vasakkaldale, siis enamik abi- ja majandushooneist paiknes üle jõe. 1853. aastal läks Vihterpalu Rammide kätte tagasi ja päris viimaseks selle maareformi eelseks omanikuks jäi Julius von Rammi tütar Sophie, kes oli abielus Russalu mõisast pärit parun Alfred von Roseniga.

1920. aastal kolis Vihterpalu mõisahoonesse kohalik algkool, mis tegutses seal kuni 1960. aastate alguseni. Seejärel jäi hoone tühjalt lagunema, kuni 2000. aastal võttis selle üle Soome ärimees Timo Juhani Lemberg, kes käivitas kohe ka kogu mõisasüdame ulatusliku renoveerimise. Praegu on Vihtepalu mõis kasutusel kui hotell ning konverentsikeskus.

adiselt umbes tosin kilomeetrit lääne poole jääv Hatus tehti iseseisva mõisaga algust 1609. aastal, kui sealsed maad tulid tema kohusetundliku teenistuse eest kapral Lars Svenssoni kätte, kelle järglased peagi Silberarmide nime all ka aadliseisusesse tõsteti. Silberarmide valduses püsis Hatu kuni 1716. aastani, sattudes siis Järvamaalt pärit Mohrenschildide kätte, ent 1792. aastal võtsid selle üle Padise Rammid. Niipalju, kui andmeid jagub, oli tegemist üsna pisikese mõisaga, mille alla kuulus pärisorjuse kaotamise aegu 1816. aastal ainult 150 mõlemast soost hinge ja kus härrashäärberikski polnud toona miskit muud, kui ainult üks vilets puithoone. Ent 1853. aastaks oli seegi juba varisemas. Praeguse historitsitlikus laadis ühekorruselise kivist härrastemaja ehitus algas 1862. aastal, kui mõisa omanikuks oli saanud Adolf von Ramm ja see valmis tal 1864. aasta sügiseks. Viimaseks Hatu mõisnikuks jäi Fridolf von Ramm.

1925. aastal avati Hatu mõisahoones kool ja see tegutses seal kuni 1963. aastani. Seejärel seisis maja pikki aastaid tühjana, ent praegu on alustatud jõudumööda juba ka selle korrastamist.

ks väheseid Eesti ala mõisaid, mille asutamisaeg on teada lausa kuupäevalise täpsusega – see oli 1825. aasta 17. märtsil, kui omaaegse Padise mõisniku Carl Adolf von Rammi mõlemad pojad leppisid omavahel kokku, et kui isalt jäänud Padise võtab üle noorem vend Clas, siis vanema venna Thomase jaoks eraldatakse selle idapoolsest osast endise Vasalemma karjamõisa ning Alavainu veskikoha maad, vormistades need omaette valdusüksuseks. Oma suuruselt ei haaranud too uus valdus vana Padisega võrreldes siiski veeranditki ja ka seal elanud talupoegade hulk ei küündinud kuigipalu üle 480 hinge.

Nõnda said Rammid endale ühe mõisa lisaks, ent midagi esinduslikumat nad sinna ehitada vähemasti esialgu ei plaaninud. 1874. aasta kevadel tehti otsus see koguni maha müüa – ostjaks Theodor Boustedt, kes selle üksteist aastat hiljem küll Saku mõisaproua Josephine von Baggehufwudtile edasi müüs. Viimasele polnud seda valdust vaja mitte enda, vaid oma poja Eduardi jaoks – nõnda kerkiski aastail 1892–94 sinna üks imposantsemaid neogooti stiilis mõisahooneid terves Eestis. Mõne nurga alt paistab see tõesti kui keskaegne rüütliloss: kirdepoolsel nurgal kõrge sakmikrinnatisega torn, peasissekäigu kohal romantiline rõdu, põhja- ja lõunapoolsel küljel astmikfrontoonid jms. Hoone arhitekt on teadmata, ent kuna üldlahenduse poolest sarnaneb see vägagi Laitse mõisahoonele ja Mustamäe piiril asuvale Glehni lossile, on oletatud, et selle võis olla kavandanud isegi Nicolai von Glehn. Vast polegi see võimatu, sest oli ju Eduard von Baggehufwudti abikaasa Elsbeth Nicolai von Glehni tütar.

Üks asju, mis mõisahoone mõjulepääsule kaasa aitab, on ka selle materjal, nn. Vasalemma marmor. Baggehufwudtid tundsid suurt uhkust selle nende mõisa maadel leitud kivimisordi üle ja et saada selle töötlemine veelgi korralikumalt käima, värvasid tööle isegi mõned Sileesiast kohale kutsutud spetsialistid. 20. sajandi algul on lähetatud sealses kivimurrus mitmes mõõdus valmistahutud raiddetaile ainuüksi Peterburi suunal teele kuni kakssada vagunitäit aastas. Samuti katsetati seal mõne teisegi harvaesineva tootmisharuga, nagu näiteks eksootiliste lindude (faasanid, pärlkanad, kanaari- ning paabulinnud jms) ja eri tõugu küülikute ning koerte kasvatamine. Nõnda läks 1912. aastal sealt müüki lausa 1500 haruldast lindu ja ligikaudu 25 000 linnumuna. Et elektrit saada, seati 1913. aastal üles ka hiigelsuur tuuleturbiin, mille alus, mitmeteistkümne meetri kõrgune kivist torn, on veel praegugi mõisahoone juurest teisel pool maanteed näha.

1919. aastal anti Vasalemma mõisahoone üle Tallinna Õpetajate Seltsile ning kolm aastat hiljem seadis seal end sisse Vasalemma algkool. Kool tegutseb seal praegugi ja viimaste aastate jooksul on seda hoonet ka korralikult renoveeritud, kusjuures saalile ja selle kõrvale jäänud inglispärase puitpaneelviimistlusega omaaegsele söögitoale on püütud tagasi anda koguni nende esialgne viimistlus.