Hoone kasutajad
ootsi riigivõimu kõrgeimaks esindajaks Eestimaa provintsis oli Tallinnas Toompeal resideerinud asehaldur. Provints jagunes linnuseläänideks (eri aegadel: Tallinn, Haapsalu, Lihula, Koluvere, Paide, Rakvere, Narva jt), mille etteotsa seati lääniasehaldurid. Asehalduri kompetentsi kuulusid provintsi administreerimist, sõjalist kaitset ning kohtumõistmist puudutavad küsimused, aga tema ülesandeks oli ka valitseda kroonumaid, et tagada maksude korrapärane laekumine ning riigivõimu kohalike tugipunktide võrgustiku toimimine. Riigi maavalduste hulka kuulusid peamiselt endised ordu- ja piiskopi maad, mis jagunesid mõisaläänideks, mida juhtisid foogtid.
Foogtide ülesanded ei piirdunud üksnes maksude kogumise ja aruandlusega. Riigivõimu kohaliku esindajana pidi foogt, kelle kinnitas ametisse kuningas, mõisalääni haldamise ja majandamise kõrval hoolitsema teede ja sildade korrashoiu eest, hoidma silma peal lääni läbivatel reisijatel ning pakkuma öömaja ning kosti riigi teenistuses olnud isikutele, sh postikulleritele ja nende hobustele. Samuti tuli anda peavarju ja toitu väiksematele väeüksustele, kui need ühest paigast teise liikusid, või korraldada sõdurite majutamist läänis. Kindlustatud kohtades pidi foogt tagama relvavarude korrashoiu, et olla valmis vastu võtma (suuremat) kaitsemeeskonda. Külaliste majutamise tõttu pidi kroonumõisa aitades ja sahvrites olema küllaldane toiduvaru: värske õlu ja leib, liha, kala, aiaviljad jm. Foogtil tuli korras hoida kroonumõisa hooned ja muu vara, juhtida alaliselt ametis olnud mõisarahva tegemisi ning kohtumõistjana lahendada kohaliku rahva tüliküsimusi. Kroonumõisa aasta veeres jaanipäevast jaanipäevani, mistõttu pööripäevaks pidi foogt tegema kokkuvõtted maksukogumise, tulude ja kulude, palkade, mõisas peatunud külaliste jm kohta, panema kirja mõisa liikuva ja liikumatu vara ning koostama uue vakuraamatu. Aruanded saadeti Tallinnasse asehaldurile ja sealt edasi Rootsi.
Kuna foogtide kohustused olid mitmekesised ning nõudsid peale juhtimisvõime head kirja- ja rehkendusoskust, polnud sobivaid isikuid foogtiametisse kerge leida. Esialgu palgati mitmel pool ametisse saksa palgasõdureid, ja nii oli see ka Padisel. Kuigi siinne nimekiri pole lünkadeta, on sellestki näha, et mitme foogti ametiaeg jäi üsna lühikeseks. Kaks meest suri 1603. aastal, arvatavasti katku.