oorimungad, mungale omase tonsuuriga ning valgesse tuunikasse ja musta skapulaari riietuvad nö pärismungad elasid kloostrites tüüpiliselt idatiivas ning sisenesid kirikusse idapoolse portaali kaudu. Tavainimeste moodi riietuvad ilmikvennad, nö vähem „püha“ kogukond.
unga päev algas kell 3.15 vigiiliaga, millele järgnes kaks tundi meditatsiooni. Kell 6.15 palvetati laudes, millele järgnes armulauateenistus ehk missa. Kell 8.00 kogunesid mungad koosolekuks, kus loeti ette peatükk (ld capitulum) ordureeglist, jagati praktilisi näpunäiteid ja anti teada uudiseid. Seejärel mindi tööle. Töö vaheldus lühikeste tunnipalvetega kell 9 (kolmas tund), kell 12 (kuues tund) ja kell 15 (üheksas tund). 12.30 einestati ühiselt, kuid üks vendadest luges ette hingekosutuslikku teksti. Kell 18 palvetati vesper, pärast vesperit oli taas aeg meditatsiooniks ja arueluks. Seejärel võeti kerge eine ja päeva lõpetas ööpalve ehk completorium kell 20.00.
Keskajal loeti tunnipalveid suvel ja talvel erineval kellaajal, sest päeva pikkust arvestati päikese järgi: näiteks vesper algas talveperioodil vahemikus kella 14.50 kuni 15.30 ja suvel 18.00–18.45.
arilikult oli iga kloostri juures aed ravimtaimede, juur- ja puuviljade kasvatamiseks, samuti kasvatati lilli. Varaseim kloostriaia kirjeldus on ära toodud Reichenau benediktiini kloostri abti kirjutatud raamatus „Liber de cultura hortorum“ (840), milles on nimetatud järgmised taimed: salvei, aedruut, sidrunpuju, pudelkõrvits, melon, koirohi, ürt-penimünt, ristiköömen, iiris, leeskputk, harakputk, liilia, unimagun, muskaatsalvei, palsam-neitsikummel, münt, kirbumünt, seller, tõnnike, maarjalepp, soolikarohi või raudrohi, harilik naistenõges, redis ja roos.
Niisiis kasvas tsistertslaste kloostri aias kasvas nii maitsetaimi kui ravimtaimi, millest valmistati ja valmistatakse tänapäevalgi ka ravijooke.
Citeaux’ kloostri asutamise 900. aastapäevaks aretas Delbard uue roosisordi ja nimetas selle „Tsistertslaste roosiks“ – see on imeilus säbruliste kroonlehtedega lõhnav roos.
umalateenistus ehk Opus Dei tähendas tsistertslaste jaoks kindlal ajal kirikusse kogunemist ja ühiselt Jumala kiituseks palvetamist. Palvetamine on ühistegevus, ühine „töö“: kuigi munga eluviisi oli juba sisse kirjutatud pidev palvetamine, on eriline rõhk koos palvetamisel. Selleks olid tunnipalved. Tunnipalved ei tähenda lihtsalt ilusate sõnadega etlemist ja südames vagade mõtete veeretamist, vaid see on ühine pühalik kummardus – pühakirja ettelugemisest, vaimulike laulude laulmisest ja üheskoos vaikimisest koosnev austusavaldus Jumalale.
aavst Gregorius Suure järgi nimetatud gregooriuse koraalid on ladina keelsed proosatekstid, neid lauldakse unisoonis ehk ühehäälselt, enamasti ühe oktaavi piires. Sisuks on kanoniseeritud palvetekstid, näiteks psalmid ja ülistuslaulud Jumalale, Jeesusele või neitsi Maarjale. Tunnipalved on gregoriaani musternäidis: antifonid, psalmid, vastuslaulud. Tunnipalved lõpevad harilikult kiituslauluga Maarjale – selleks võib olla Alma Redemptoris Mater, Ave Regina caelorum, Regina caeli Laetare või Salve Regina. Tsistertslaste kompletooriumi lõpetuseks lauldakse Salve Reginat.
sistertslased elatusid oma käte tööst – see oli üks põhilisemaid tunnuseid, mille poolest valged mungad tahtsid erineda teistest vaimulikest institutsioonidest. Esiteks, tsistertslaste majandusmudeli kohaselt keelduti algul igasugusest kloostriväliste isikute tööst saadavast sissetulekust, sest algses ordukorralduses rõhutati, et munk peab elama omaenda kätetööst ja kõike, mis oli vendade käsutuses, võis kasutada ainult ordusiseselt. Kuna teiseks nõudeks oli kloostri paiknemine väljaspool asulaid, siis oli nende tegevus algusest peale organiseeritud nii, et kloostri vajadused saaksid kaetud omast tööst. 1134. aasta põhikirjaga „Statuta Capitulorum Generalium Ordinis Cisterciensis“ olid rangelt keelatud mistahes lisasissetulekuallikad.
uigi tsistertslaste kloostrid olid omal ajal vägevad ehitised, pidid mungad ise elama kloostriseinte vahel kasinat elu, väheste lihtsate riiete ja viletsa ühekülgse toiduga.
sistertslased olid tuntud selle poolest, et algsete reeglite järgi nad ei tohtinud liha süüa (muna ja kala olid lubatud). Padise kloostri asutamise ajaks, 14. sajandiks, piiranguid järk-järgult lõdvendati, sest kogemus näitas, et ka muus osas ühekülgse ja vähese toidu tõttu ei pidanud mungad kloostrites kuigi kaua vastu ning surid noorelt. Kõigepealt hakati liha pakkuma vaid kloostri külalistele abti lauas, 14. sajandil juba ka haigetele, et nad kiiremini kosuks. Abti lauas võisid liha saada ka tavalised mungad eriliste sündmuste puhul. 1440. aasta paiku otsustati, et iga munk võib liha süüa kord või kaks nädalas. Arheoloogilised kaevamised tõid Padisel päevavalgele hulganisti nii looma-, sea- kui lambaluid, mistõttu on selge, et liha siin söödi.
Liha söömise piirangute tõttu oli munkade laual tähtsal kohal kala. Padise munkade laual oli arheoloogia andmetel kindlasti tursk, kammeljas, angerjas, haug, lest, ahven, karp, latikas, teib, siig ja räim. Kirjalikest allikatest on teada, et kloostrile kuulus kalastamisõigus Helsingi ümbruse jõgedel, kust nad said suures koguses lõhet. Igapäevaselt oli tsistertslaste laual siiski vaid leiba ja kaks erinevat juurviljadest valmistatud sooja rooga. Võimalusel pakuti kolmanda toiduna puu- või juurvilju, pidupäevadel ka mune, kala, juustu või peenemat leiba. Joogiks oli lõunapoolses Euroopas vein, mõistagi mõõdukas koguses, kuid Eestis, kus viinamari ei kasva, igapäevaselt pigem õlu, tänapäevasega võrreldes väga lahja.
ui söök valmis, helistati kella ning mungad pesid käed, liikusid reas refektooriumisse ning ootasid ära priori, kelle juhtimisel toimus söömine. Pärast söögipalvet tõid cellarius ja kokad köögiseina luugi kaudu sisse kuumad road ja asetasid lauale. Lauad paiknesid üldjuhul vaid kahes reas, nii et mungad istusid näod vastamisi seinte ääres pinkidel. Suvisel ajal söödi kaks, suurem osa aastast vaid üks kord päevas, välja arvatud pühapäeviti.
Munkade lõuna ei olnud lihtsalt söömine. Nõusid tuli edasi anda nii vaikselt kui võimalik, et kõik kuuleksid ettelugemist. Kord nädalas vahetuv munk (lector) luges teistele ette kas pühakirja või mõnda muud vaimuliku sisuga teost. Lugeja jaoks oli lääneseina külge ehitatud kõrge rõdulaadne kantsel, millele pääses müüritrepi kaudu. Kantsli vastas, lääneseinal, rippus pühapilt või puust nikerdatud krutsifiks. Niisiis oli refektoorium ühtlasi sakraalne ruum, kus ei hoolitsetud mitte ainult ihu- vaid ka hingetoidu eest.
loostrites paiknes käärkambri kõrval koorimunkade koosolekusaal – kapiitlisaal. Ruum sai oma nime selle järgi, et siin loeti igal hommikul ette peatükk ehk kapiitel Püha Benediktuse koostatud kloostrielu reeglitest. Enamus munki teadis neid tõenäoliselt peast, aga sellest hoolimata peeti oluliseks, et iga päev oleks mungad sunnitud niiviisi nende üle mõtisklema. Mungad astusid professioonina kapiitlisaali mitte vanuse, vaid kloostrisse asumise järjekorras. Oma kohale jõudes tehti kõigepealt kummardus ida – st Kristuse – suunas ning seejärel keskele, kogukonnale. Abti koht oli keskel idaseina ääres. Mungad istusid ümberringi seina ääres pingil, kloostri kõige uuemad liikmed ukse pool, mistõttu ruumi perimeeter annab aimu, et siin Padisel võis olla ligi 30 munka. Suure osa oma päevast suhtles munk, olgu üksi toimetades või missal üldse mitte kaasmunkadega vaid jumalaga, kuid koosolek oli see aeg, kui pöörati nägu oma kogukonna poole. Koosolekult juhtis abt, tema sisenemisel tõusti püsti ja tehti talle kummardus. Seejärel asus ettelugeja keset ruumi asuva lugemispuldi taha. Enne reeglite peatükki loeti ette päeva pühaku või märtri elulugu ja hommikupalve. Pärast peatüki lugemist abt kommenteeris seda.
Järgmiseks pidid kõik tunnistama üles alguses oma ja seejärel teiste möödunud ööpäeva jooksul tehtud vead ja eksimused. Karistus oli tunduvalt suurem, kui eksija salgas tehtut ja see tuli ilmsiks alles kellegi teise kaudu. Üles tunnistanu heitis seejärel end näoli maha abti otsust ootama. Abt määras vajadusel ka karistuse, milleks oli enamasti häbistamine, paast, ametist kõrvaldamine või ihunuhtlus. Viimane toimus kohe ja sealsamas. Raskemate kuritegude puhul, nagu mõrv, vargus, füüsiline allumatus või mäss, määrati munk kloostri kartserisse ehk vangikongi. Eriti rasketel juhtudel munk ekskommunitseeriti (keelati temaga suhtlemine) või heideti kloostrist välja. Kuulujuttude vältimiseks oli rangelt keelatud kapiitlisaalis antud tunnistusi ja ütlusi hiljem edasi rääkida ning isegi omavahel korrata ja arutada – kõik öeldu pidi jääma mitte ainult koosolekul osalenute vaid ka nende seinte vahele. Kapiitlisaalis määrati ka järgmise nädala tööülesanded, mis kirjutati üles vahatahvlile. Samuti loeti seal ette paavsti, maavalitseja või muu olulise isiku poolt kloostrile saadetud kirjad ning surma korral valiti ametisse uus abt. Tihti jäi vana abt kapiitlisaali – tsistertslastel oli komme matta abtid kapiitlisaali põrandasse, kus seda jäi tähistama hauaplaat. Padise kapiitlisaali matmine ei olnud võimalik, sest põranda all on keldri võlv.
