Dünamünde klooster – Padise emaklooster

ana-Liivimaa kristianiseerimise ja koloniseerimise keskmeks olid esialgu Daugava alamjooksul paiknenud alad. Toonase jõesuudme lähedusse, jõe paremkaldale rajati ka tsistertslaste Dünamünde klooster.

Kloostri rajamist kajastavad ürikud pole säilinud. Franz Winter on käibele toonud väite, et Liivimaa Henrik nimetab Dünamünde kloostri rajamise ajana kahte, 1202. ja 1205. aastat ning selle väite on üle võtnud ka hilisemad uurijad. Tegelikult esitab Henrik piiskop Alberti neljanda aastaga (1202) seoses tagasivaateid mitmele varasemale sündmusele (sealhulgas Meinhardi ajast), refereerides samas ka järgnevatel aastatel toimuvat. Näiteks on seal märgitud, et just Albert pühitses Theoderici kloostri esimeseks abtiks, samal ajal teatab kroonik, et 1202. aastal reisis Albert hoopis Saksamaale. Kloostri rajamisloo selgitamisel on oluline ka 1204. aasta 12. oktoobri ürik, kus paavst Innocentius toetab Alberti palvet juurutada Liivimaale kolm vaimulikku ordut. Ühena neist on nimetatud tsistertslasi. Siit tuleneb ainumõeldav järeldus, et veel 1204. aasta sügisel polnud Vana-Liivimaal ühtegi tsistertslaste kloostrit. Niisiis rajati Dünamünde klooster ilmselt 1205. aastal, mil piiskop Albert pühitses esimeseks abtiks Theoderici.

onvent asus uude kloostrisse ilmselt 1208. aastal. Selline mõneaastane ajanihe asutamise ja kasutuselevõtu vahel on usutav: ordureeglite kohaselt võis konvent kloostrisse kolida alles siis, kui vajalik ruumistik oli valmis ehitatud. Siinjuures tuleb lisada, et kirjanduses esineb ka väide, nagu paigutaks Chronicon Dunamundense kloostri rajamise hoopis 1211. aastasse. Tegelikult on kroonikas sõnaselgelt juttu ehitamisest, mitte asutamisest või rajamisest: Anno domini 1211 constructa est abbatia dunemundensis in monte sancti nicholai (Issanda aastal 1211 ehitati Dünamünde klooster Püha Nikolause mäel). Võimalik, et nimetatud aasta tähistab kloostri algse hoonestuse lõplikku valmimist.

Dünamünde klooster kuulus Morimondi liini. Nähtavasti rajati Dünamünde Marienfeldi tütarkloostrina; segase alluvussuhte lahendas 1239. aastal ordu peakapiitel, mille otsuse kohaselt sai Dünamünde emakloostriks Pforta. Seegi side ei jäänud püsima. 1304. aastal inkorporeeriti tsistertslaste ordusse benediktiinide Stolpe klooster, mis allutati järgmisel aastal Pforta kloostrile. Ühtlasi sai Stolpe “kaasavaraks” kaks senist Pforta tütarkloostrit – Dünamünde ja Kärkna.

irjalikud andmed Dünamünde kloostri kohta on küllaltki napid. Korduvad teated kõnelevad purustustest. Nii hävitasid kuralased ja semgalid 1228. aastal kloostri, mis küll kohe taastati. Uuest laastamisest teatab kloostri kroonika – Chronicon Dunamundense – 1263. aastal, kui klooster põletati maha.

1236. aastal võttis paavst Gregorius IX Dünamünde püha Peetruse ja enda kaitse alla. Sellest ei maksa välja lugeda kloostri erilist positsiooni. Tegelikult oli see akt küllaltki argine: 1230.–1240. aastail pälvisid Peetruse tooli egiidi teiste hulgas nii Saare-Lääne piiskopkond kui ka Semgallia piiskop ja toomkapiitel, samuti Lüübeki sadam, Taani kuningriik, Volõõnia-Galiitsia vürst Daniil ja Saksa ordu.

lulisim Dünamünde tegevusvaldkond oli ilmselt põllumajandus. Sellele osutavad ulatuslikud maavaldused mitte üksnes Maarjamaal vaid ka Põhja-Saksamaal Holsteinis, Mecklenburgis, Pommeris ja Brandenburgis, kusjuures vähemalt mõnel juhul on tegu nn majandusmõisa ehk grangia’ga. Eelkõige majandustegevusega olid seotud ka linnamajad, mida Dünamündel oli vähemalt kolm: Riias, Tallinnas ja Parchimis Mecklenburgis.

Dünamünde kloostri puhul tuleb toonitada selle strateegilist asukohta. Siit, Daugava suudmealalt oli võimalik kontrollida ja vajaduse korral riivistada Riia kogu õhtumaa-suunalist mereliiklust. Selline võtmepositsioon tagas 13. sajandil kloostrile Vana-Liivimaa võimukandjate seas olulise koha.

iiski sai niivõrd magus asukoht kloostrile saatuslikuks: 14. sajandi algul müüdi see Liivimaa ordule ning mungad asusid ümber Padisele.

Kogu müügiprotsess oli küllaltki pikk. Teema oli päevakorral juba ordu 1303. aasta peakapiitlil,  seevastu paavst Johannes XXII kinnitas müügi alles 1319. aastal. Sisuliselt likvideeriti klooster ja anti ordule üle 1305. aastal. Seda kajastab kaks ürikut – mõlemad küll ärakirjad. Ordule müüdi kogu kloostri kinnisvara: ehitised, maavaldused Liivimaal ning maad ja majad Riias. 13 munka (sealhulgas ka abt) ja seitse teenijat (servientes) jäid esialgu Dünamündesse. Esmapilgul võib see teade tekitada arusaamatust, kuna kohale jäi terve kloostrikonvendi jagu munki (keskaja kloostriliikumises on lähtekohaks ennekõike kaheteistkümne apostli ja Kristuse kooslus). Tegelikult pole siin midagi üllatavat. Juba Clairvaux’ Bernhard’i ajast kehtis tsistertslastel reegel, et konvent tohtis asuda uude kloostrisse alles siis, kui vajalikud ruumid olid valmis. Seega on vastava klausli taga nähtavasti vajadus leida peavarju enne uute kloostriruumide valmimist Padisel. Igatahes oli Dünamünde kloostri eksistents lõppenud. Liivimaa ordu alustas kohe olemasolevate kloostrihoonete baasil komtuurilinnuse väljaarendamist.

Esmapilgul näib, et kloostri müügiga kapituleerusid tsistertslased tugevama jõu survel ja sunnil. Samuti on selge, et intensiivse liiklusaadriga külgnev klooster ei vastanud kuidagi tsistertslaste ühele põhiideele – olla kaugel maailmakärast.