Arheoloogilised väljakaevamised

seseisvunud Eesti Vabariik pidi paljude ülesannete seas hakkama tegelema ka siinse ehituspärandiga. Algusaastatel olid tulemused minimaalsed: raha oli vähe ning samas puudus ka ühtne arusaam sellest, mis on siin üldse säilitamisväärne. Kauaaegne traditsioon luges eestlase põhivaenlasteks ordurüütlit ja mõisnikku, mistõttu keskaegsete ja barokk- või klassitsismiaja ehitiste säilitamissoov polnud kaugeltki enesestmõistetav. 1930. aastateks olid pisitasa muutunud nii hinnangud kui ka majanduslikud võimalused. Uute olude märkimisväärseks väljundiks olid Pirital toimunud tööd, mis järgnevalt olid eeskujuks Padisel tehtavale.

 

Pirita kloostris 1934-1936 korraldatud ehitusarheoloogiliste kaevamiste ja sellega kaasnenud konserveerimistööde fooniks olid mitmed õnnelikud kokkulangevused. Uurimistöid koordineeris Tartu Ülikooli kunstiajaloo professor rootslane Sten Karling, kes saatis kaevamisi juhendama äsja magistrikraadi omandanud Armin Tuulse. Rootsis oli Vadstena kloostri uurimist alustanud Bertil Bethelson, kes loomulikult huvitus ka teistest Birgitta ordu kloostritest ning liitus Pirita-töögrupiga. Siin osales aktiivselt ka toonane Rootsi riigiantikvaar Sigurd Curman, samuti arhitekt Erik Lundberg, kes tõid kaasa Rootsis edukalt rakendatud konserveerimiskontseptsiooni ja -metoodika.

Pikka aega oli Skandianaaviamaades sarnaselt kogu Euroopaga restaureerimise tulemuseks „tagasitegemine“ – arhitektid realiseerisid visioone, kuidas nende arvates üks keskaegne ehitis välja nägi. Selle suundumuse klassikalised näited on Uppsala, Lundi ja Trondheimi toomkirikud. 1920. aastatel korrastati aga Rootsis mitmeid kloostriansambleid, kus kasutatud põhimõtted vastandusid radikaalselt senisele traditsioonile. Nüüd püüti varemetes olevat ehitist säilitada võimalikult autentselt, piirdudes üksnes minimaalsete uute lisanditega. Lõppeesmärgiks oli heakorrastatud varemetepark. Müüritis puhastati välja ning kaeti üldjuhul kahe-kolme kivireaga, mis aitas kaitsta originaalmüüritist ilmastiku eest. Eesmärgiks oli saavutada visuaalne tervik, kus rajatise kuju oleks vähemalt põhiplaaniliselt loetav. Seetõttu ei piirdutud üksnes säilinud lõikude kaitsmisega, vaid vajaduse korral laoti hävinud müürid meetrijagu uuesti üles. Vahel ehitati uusi müürilõike ka insenertehnilistel põhjustel – näiteks vajadusest tugistada mõnda ehitusosa. Korrastatud müür kaeti tihedalt paigaldatud looduskivist plaatide, keskelt nõgusa betoonkatte või seatinaplekiga. Saavutamaks looduslähedast muljet kaeti müüritis sageli muruvaibaga. Pirital rakendatud metoodika sai juhiseks Eesti restauraatoritele edaspidisel tegutsemisel ning sellest lähtuti ka Padise kloostrivaremete korrastamisel.