astal 1930 Padisel toimunud konserveerimistöid kajastav andmestik on äärmiselt napp ja lünklik. Toona tegeles Eestis muinsuskaitsega Haridusministeeriumi Teaduse ja Kunsti Osakond. See rahastas ka Padise kloostri varemete korrastustöid, kuid Eesti Riigiarhiivi vastavas fondis see tegevus samahästi kui ei kajastu: tallel on vaid üksikud juhuslikud dokumendid. Väga oluliseks andmebaasiks on omaaegse Tartu Ülikooli Kunstiajaloo kabineti fotokogus talletatavad fotonegatiivid, mis kajastavad peamiselt 1938. aastal tehtud töid (pildistanud Villem Raam).
Kõige täpsemad esmased pidepunktid – küll äärmiselt napid – konserveerimistööde kohta leiduvad Eesti Vabariigi valitsusasutiste iga-aastases publitseeritud aruandluses. Midagi on toimunud juba 1934. aastal: „Kaitstavate muististe restaureerimis- ja parandustöid toimetati….Pae (Padise) kloostri varemeis…” Ilmselt korrastati siis põhja- ja idatiiva katuseid. Võimalik, et siis paigaldati ka kelderkabeli kahe idapoolse akna tahutud plokkidest raamistus.
1935. aasta aruandes pole Padiset mainitud, küll on midagi toimunud nii kahel järgneval aastal. 1938. aasta puhul on tegevust pisut ka avatud: “Pirita varemeis viidi lõpule kirikumüüride kindlustamine, Padisel teostati sedasama kloostriehitise läänemüüriga ning restaureeriti väravatorn.”
Sellega ka vastav andmestik piirdub: muutunud olude tõttu jäi ülevaade 1939. aasta tegevusest ilmumata. Üksikuid vihjeid 1939. aastal tehtu kohta leiduvad hilisemas, 1954/56. aasta restaureerimisaruandes.
Peamiseks Padise kloostri konserveerimistööde juhiks oli Villem Raam. Paradoksaalne, aga oma tegevuse alguse kohta on ta esitanud vastuolulisi andmeid. Usutavasti algas tema restauraatori karjäär Padisel 1937. aastal.
Üheks esimeseks ulatuslikuks tööks oli väravatorni peafassaadi restaureerimine. 1927. aastal varises torni läänepoolne osa. Selle järel hakkas peavärava sillus ebaühtlase koormuse tõttu välja vajuma, mistõttu oli karta järgnevaidki varinguid. Restaureerimist kavandati juba 1936. aastal; Haridusministeeriumi andmeil lõpetati tööd 1938. Väravatorni kindlustamiseks taastati lõunapoolne jalgvärav ning laoti uuesti peaväravaga külgnevat müüri. Ilmselt lähtuti siin säilinud analoogiadetailidest ja 1925. aasta mõõtmisjoonistest, mis on küllaltki skemaatiline. Mõned aastad tagasi kaevati lahti taastatud jalgvärava alaosa, kus on hästi säilinud originaalsed tõstesilla võlli kivikonsoolid. Nende põhjal on selge, et ülesehitatud värav erineb tugevasti originaalist.
Suurimaks sõjaeelseks ettevõtmiseks oli põhja-eeshoovi kirdenurga tulirelvatorni restaureerimine 1939. aastal. Tööde käigus lammutati mõisa-aegsed lisandused. Taastati üksikdetaile (põhiliselt teise korruse laskekambrite silluseid), aga ka paar hävinud laskekambrit tervikuna. Üldjuhul leidus siin piisavalt ehitusjälgi, mis võimaldasid küllaltki tõetruud taastamist.
Tuleb rõhutada toonase töö ja materjalide kvaliteeti: torni müürid on tänini heas seisukorras ja pole vajanud restauraatorite sekkumist.
1939. aastal algasid restaureerimistööd ka kirikutiivas, kus asuti likvideerima mõisaajal sissemurtud avade jälgi. Samuti korrastati osaliselt tiiva sisehoovi-poolset seina, kus muu hulgas rekonstrueeriti oletatava ristikäigu kilpkaared.
