adisel kasutati keskaegsest kloostrihoonet, muidugi mitte tervelt, vaid ainult selle mõningaid põhja- ja idapoolsemaid osi, mõisa härrastemajana kuni 1766. aastani. Siis, 4. mail, tabas seda aga ränk tulekahju, millest sellane mõisnik Thomas von Ramm on kirjutanud oma perekonna kroonikas järgmist: „Kuna puhus kange tuul, levis tuli mõne minutiga üle kogu selle suure lossi, mille ma alles 10 aastat eest olin täielikult välja ehitada lasknud, kõige paremate kipslagedega kaunistanud ja mida lõunaküljelt ka uue tiivaga täiendanud. Mõlemad tallid, ait ligi 400 tündri viljaga, vallikraavi põhja jäänud väiksem maja, saun, pruulikoda ja neli lauta – ühe hetkega olime sellest kõigest ilma… Mina päästsin end aknast välja hüpates, kui ümberringi kõik juba leegitses. Mu naine oleks äärepealt tulle jäänudki, ta pääses siiski ainult haavadega. See oli jubedaim tulekahju, mida võib ette kujutada. Mu truu koer Favoriit, temagi jäi tulle.“
