Eluolu Padise kroonumõisa ajal

anim mõisarahva nimekiri (Mantalet på Pades Slott) pärineb 29. jaanuarist 1566. Selles on kirjas üle 50 mõisaelaniku ja ametimehe. Foogt Michel Reijßenär (Resener) elas mõisas oma neljaliikmelise perega, tema alluvuses tegutsesid abifoogt, lossi-, relva-, vilja-, keldri-, karja- jm ülemad, kokk abilisega, sepp, väravavalvur, mölder, puuraiuja, tallipoiss, õllepruulija, neli kubjast, karjus, toatüdruk, majapidajanna jt. Alaliselt oli mõisas kaks jagu (Rott) sõjasulaseid ja teist samapalju oli laagris (majutati läänis?). Veel on mainitud linnusepealikku või majutatud sõdurite hauptmanni (?) (Borgelige hoffmen) 22 hobuse ja 5 tallipoisiga. Kõige huvitavam sissekanne on nimekirja alguses foogti kõrval: Jören abbot. See ei saa olla keegi muu kui kloostri viimane abt Georgius Konradi (1555–1559), kellele Rootsi riik lubas ülapidamise elu lõpuni.

astatel 1562–1563 oli vakuraamatu järgi Padisel kaks kõrtsi, kelle kohustused kajastavad veel kloostri aegu. Ühte kõrtsi pidas väikeläänimees Hans Snidekere, kes pidi korra aastas abti kostitama ja pidama üht sõjaratsut, ning teist Holstekan (Christoffer Holstenn), kelle ülesandeks oli valvata kloostri kapsaaeda (kålgården), kütta üle kahe nädala sauna ja pesta konvendi pesu. Kloostri pärand kajastub ka inventaariumides, kus vilja, toidu- ja õllevarude, kariloomade, nahkade, riiete ja saabaste, tinast, messingist, vasest ja rauast inventari, sh köögi- ja separiistade, puitesemete, mööbli jm majakraami kõrval on kirjas ka kolme kivipaariga jahuveski ja kahe suure saelehega saeveski. Orel on kirjas ka 1571. ja 1572. aasta inventaariumis, kus nimetatakse kasti suurte ja väikeste viledega ning eraldi kolme suurt orelivilet. Kirikul oli 1569. aasta inventaariumi järgi üheksa (?!) klaasitud akent, kaheksa neist kaks sülda kõrged ja üks süld lai ning üks aken mõõduga süld korda süld. Kirikuinventari hulgas mainitakse töökorras osutiga kella (Seijer werckett), mille juurde ilmselt kuulusid tornis asunud suur ja väike tunnikell (Tijme klocka). Kelladest on nimetatud veel suurt kirikukella tornis, vahikella (wachte klocka) ja altarikella (Altare klocka; vphöghninghz klocka?). 1575. aasta inventaariumis on kirjas ka Nõva mõisa (s.t kabeli) ja Suur-Pakri kell ning Niddher kircke klock, mis oli kas mingi ’alumine’ kirikukell või ’alumise kiriku’ kell. Viimasel juhul võiks olla tegemist kloostri kõrval asunud eestlaste püha Antoniuse kabeliga, mille mainimine koos Nõva ja Pakri kabeliga tundub loogiline. Kirikut valgustas kaks messinglühtrit, altaririistadest on üles kirjutatud ülekullatud hõbekarikas ja hõbedast armulauataldrik. Hilisemal ajal (1604) oli armulauataldrik plekist, karikas aga messingist ja vaid poolenisti kullatud.

una kloostrihoone säilitas sõjalise tähenduse, püüti seda vajalikul määral remontida ja kindlustada, samuti hoiti selle müüride vahel üsna suurt hulka tulirelvi, laskemoona, püssirohtu jm sõjavarustust, mis pandi igal aastal üksikasjalikult inventarinimistusse kirja. 1590. aastatel (ja hiljem) oli mõisarahvast, kes palka said või keda kroonu kulul aastaläbi ülal peeti, vaid 11–13 inimest. Neist omakorda viis olid foogt Trochterssen naise, lapse, teenri ja teenijatüdrukuga, ülejäänud seltskonna moodustasid, kuidas kunagi, mõisasulane, mölder, üks või kaks kubjast, karjus, karjanaine, keldritüdruk, seapoiss. Muud meistrimehed, nagu müürsepad, puusepad, kingsepad jt, tegid mõisas tööd tellimise peale. Foogti proual, kes on samuti palgasaajate nimekirjas, oli mõisa majapidamises oluline roll, sest tähtsal liiklusteel paiknenud kloostrihoone pakkus reisijatele öömaja ning kõhutäidet. Leiva ja õllega varustasid mõisa pagar ja õllepruul, kes tegid oma tööd vastavalt vajadusele. Pagar Hindrick elas 1590. aastatel Harju-Madise kiriku lähedal ja käis näiteks 1599. aastal Padisel leiba küpsetamas üle kahe nädala, õllepruulija viibis samal aastal mõisas 36 päeva, sepp aga 16 päeva. Hooajaliselt elas mõisas ka rehepapp. Sageli tuleb ette eestipäraseid ametinimetusi (kubijaß, kubis ‘kubjas’; karis ‘karjus’; Rije Papp ‘rehepapp’), rääkimata koha- ja isikunimedest (Soijawhe/Sotawe ‘Sõjaväe’ Andres).

Inventaariumidesse on kirja  pandud kõik toidu- ja maitseained, mis sisse osteti, loomad, kes aasta jooksul veristati, aga ka seemned, mis külvati mõisa kapsa- ja ürdiaeda. Paberit kulus mõisa asjaajamises ja aruandluses aastas 5–7 raamatut (1 raamat oli 24 kirjapaberi poognat).

Kõik reisijad, kes mõisas peatusid, kroonu kulul kõhu täis sõid ja hobuseid söötsid, pandi hoolega kirja. Jaanipäevaks koostas foogt neist külalistest koondnimekirja (Gasth-Register).

Külaliste nimekirjast võib leida igat masti kohalikke võimukandjaid, nende käskjalgu, ametnikke, vaimulikke (näiteks kirikuvisitaator David Dubberch) jt reisijaid, kes liikusid Tallinnast Haapsallu, Hiiumaale, Riiga jm või vastupidi.